Mägi, mis oli meri
Everesti tipus on lubjakivi. 470 miljonit aastat tagasi oli see merepõhi ja selles elasid trilobiidid. Siis hakkas India liikuma põhja poole. Ta liikus üle kuue tuhande kilomeetri, kuni 40–50 miljonit aastat tagasi põrkas Aasiaga kokku. Maal polnud kuhugi minna. Ainult üles. Ja mäed kasvavad siiani.
Kali Gandaki ületasime bussiga. Selle jõe orust leitakse kivistunud ammoniite. Hindud kutsuvad neid shaligramideks ja hoiavad kodus kui elavaid jumalaid. Meri, mägi, jõgi, jumal. Kõik on üks ja seesama kivi.
Võib-olla seepärast mägi kutsubki. Ta ei küsi, kes sa oled. Tema ajas on inimelu üks hingetõmme. Khopral tegin pause, sest pidin. Mägi ei olnud mu vastu. Ta lihtsalt ei teinud minu jaoks erandit. Sama õhk oli porteril, giidil, minul ja muskushirvel.
Selles ongi võrdsus. Mäe ees ei ole suuri ja väikesi inimesi. On ainult väike inimene. Ja see ei tee haiget. See vabastab.
Pashupatinathis läheb tuhk Bagmatisse. Bagmati viib selle Gangesesse ja Ganges ookeani. Ookeani põhja settib lubi. Ehk tõstab mõni maa selle kunagi jälle taeva alla.
Mägi oli meri. Meri saab mäeks. Mina olen selles ringis üks hingetõmme.
Kõik see teekond
Neid ridu alustasin Gruusia kohal ja lõpetan Türkmenistani kohal, kodu poole lennates. Vahepeal oli kahtlus, kas see reis üldse tuleb. Mudalaviinid lõhkusid teid ja Nepaal tundus kaugemal, kui kaart näitas. Tuli siiski. Muutsime ainult ühe asja: bussi asemel lendasime.
Kathmandu võttis meid vastu Dashainiga. Kaal Bhairavi ees oli kivil veri. Järgmisel hommikul otsis sama banaanimüüja, kes eile mu kaamera ette jäi, paremat kohta poseerimiseks. Ohver ja argipäev käivad siin kõrvuti. Keegi ei pea seda vastuoluks.
Pokharas jätsime linnariided hotelli. You have to leave something behind to go forward. Siis ma veel ei teadnud, kui sõna-sõnalt see täide läheb.
Mäed võtsid ära asju, mida kodus ei märka. Sooja vee. Pudelivee. Osa hapnikust. Khopral, 3660 meetril, tegin pause, sest pidin, mitte sellepärast, et tahtsin. Keha ei küsinud luba. Puhkepulss tõusis 52-lt 58-ni, vere hapnik langes 92 protsendini. Viie päevaga läbisime 47,6 kilomeetrit, kolm kilomeetrit üles ja peaaegu neli alla. Numbrid on täpsed. Mida need tähendavad, sain aru alles Swantas, kui keerasin kraani lahti ja vesi oli soe.
Mäed on suured ja neid näeb igaüks. Väikest asja näeb alles siis, kui see on korraks käest võetud.
Rajal keegi ei kiirustanud. Naised pesid pesu ja karjatasid lapsi, ja aeg seisis. Muskushirv kappas hämaras minust eemale, üks umbes kolmest tuhandest, kes Nepaalis alles on. Dhaulagiri valvas meie und. Mägede jaoks polnud me midagi erilist. Ja see oli hea tunne.
Swanta tantsuplatsil saime õppetunni, mida ükski reisijuht ei kirjuta: tule külla, tantsi kaasa, aga ära suru oma kultuuri peale. Tashilingis kohtasime inimesi, kes on üle kuuekümne aasta oodanud, et saaks kodumaale tagasi. Lõuna-Eesti mehena oskan seda ootust natuke mõista. Ja kui lassi kõrvale tuli suurte kõrvadega koer ja heitis mu jalge ette magama, jäi alles küsimus, kas see oli märk.
Kathmandus sai ring täis. Boudhas käiakse stuupa ümber päripäeva. Elurattal hoiab ratast surmajumal Yama, ja ratta servast väljas osutab Buddha kuule: rattast saab välja.
Kolmapäeva hommikul nägime Everesti. Esialgu mäed nagu mäed ikka. Alles fotodelt sain aru, mida olin näinud. Pärastlõunal seisime Pashupatinathi ghatidel ja vaatasime, kuidas üks teekond lõppes ja kiirabi tõi järgmise. Maailma kõrgeim punkt ja inimese viimane hetk mahtusid samasse päeva. Keegi ei tõmmanud nende vahele joont.
Ühte lauset ütlesin sel reisil kolm korda. Mukule, kui ta tuli meid hotelli ära saatma. Pokharale, kui tegin viimase öise ringi. Ja Everestile, lennukiaknast. Tahaks veel kohtuda.
Muku ütles: Relax, take it simple. Mägedes oli igal päeval selge kuju. Oli rada, mida käia, paus, mida vajada, ja õhtu, milleni jõuda. Kodus mattub see kuju kalendri ja teavituste alla. Aga ma tean nüüd, kust seda otsida.
Delhi oli ringi kõige valjem lõik. Lennujaamast välja sõites võttis infra ohkama, kesklinnas oli ametlikult kolm sõidurada, tegelikult viis või kuus. Õhtul seisin vihmas New Delhi raudteejaama sillal, jalad läbimärjad, ja vaatasin rööbaste massi enda all. Pool miljonit reisijat päevas. Ma ei olnud selleks valmis. Aga ma olin seal.
Järgmisel päeval olime Humayuni haua aias, kus väravate kuuenurksete tähtede keskel õitseb lootos ja ühe kivikaunistuse sisse mahub mitu usku. Paar tundi hiljem olime Vana Delhi poris, lapsed käe otsas rippumas. Püha ja argine käisid jälle kõrvuti, nagu Kaal Bhairavi ees. Rikšajuht ootas, kuni me lahkusime. Nii on hea ära minna, et siis tagasi tulla.
Kodu poole lennates sain aru, kus on minu ringi keskpunkt. Mitte mäel.
Minu moto on: homme olen targem kui täna, kuid täna olen julgem kui homme. Nepaal tegi mind targemaks. Seepärast ei tasu järgmist minekut homseks jätta.
