„Kui kaugele me suudame vaadata, kuhu ja kui kaugele minna ja miks, need küsimused on igavikulised.“
Bussiga sõitsime kaks tundi Pokharast välja, siis tegime peatuse matkalubade jaoks. Juba siin oli tunda mägesid ja karget õhku. Džiipi polnud, olime kõik koos ühes suuremas bussis. Porterid sõid bussis rasvaseid pirukaid ja krõpse. Mina kui tervisliku toitumise austaja vaatasin ja imestasin.
Rajal
Pärast loksuvat sõitu olematul teel ja olematute amortidega jõudsime stardini. Kümme minutit kõndisime ja tegime esimese pausi, sest lõuna oli käes. Meid oli palju ja kokkasid vähe, nii et tuli oodata. See oli seda väärt. Kõht sai täis, kütus oli sees ja võis minema hakata.
Madalatel pööretel ma ei toimi, seega kõndisin omas tempos.
„Rada meenutas väga La Gomera tõusu ja metsa.“
Kahetunnise tõusu järel jõudsin vahepunkti. Teisi oodates sain fotosid vaadata ja hetke nautida. Mägesid küll ei näinud, udu oli paks.
Öö Tadapanis
Öösel, kui mina puhkasin voodis hommikuse päikesetõusu jaoks, tegi toakaaslane Ivo fotosid. Selgus, et ilusaid kaadreid saab ka öösel. Aitäh kaameramehele, kelle graafik on teistsugune ja kes oli õigel ajal õiges kohas.