Pokhara

Bussi asemel lendasime, sest vahetult enne reisi olid vihmad ja mudalaviinid tee lõhkunud. Lennuki aknast paistsid esimesed Himaalaja tipud ja Pokhara lennujaamas ootasid tervituseks peiulillepärjad.

Huvitav on ka seltskond, kellega koos reisime. Inimesed on erinevad, aga väga toredad. Mõnel on non-stop vine sees ja kerge laul huulil, sõnadeks „lalalalalaa“. Aga midagi tegemata ei jää.

Õhtul jalutasin Pokharas ringi ja läksin sinna, kuhu jalad viisid. Sain aru, et see poole miljoni elanikuga linn 800 meetri kõrgusel on palju toredam ja puhtam kui Kathmandu. Ja taamal kutsusid 8000-meetrised mäed.

Phewa järve ääres pakkisime viimast korda ümber. Linnariided jäid hotelli. Mägedesse läks igaühel 50-liitrine päevakott ja porterile kahe peale üks 90-liitrine kott.

“You have to leave something behind to go forward.”

Hommikul ärkas Pokhara koos järvega. Ärkajaid ja tänaval liikujaid oli palju vähem kui Kathmandus. Oli rahu ja vaikus, mida nautida.