Tagasiteel Pokharasse jagas bussijuht ingverit, et loksuval teel oleks kergem. Väike asi, aga jääb meelde. Ja rahvatarkus pole tühi: kahes uuringus, kus osales kokku üle 1800 inimese, vähendas ingver merehaigust paremini kui platseebo.
Varsti pärast Tatopanit läheb tee üle Kali Gandaki Pokharebagari silla juures. 27. septembril, kuu aega enne meid, viis paisunud jõgi seal minema silla juurdetee. Tee oli 11 päeva kinni, siis laoti kividega täidetud võrkkastidest ajutine tee. Augusti katastroof oli kaugel idas, aga see siin oli meie teel.
Õhtu Pokhara tänavatel oli väga soe. Otsustasin ära ajada ka oma kaheksapäevase habeme. Lasin jalgadel minna suvalises suunas ja seal ta oligi, habemeajaja. Habeme kõrvale sain ka näo- ja peamassaaži. Kokku 1000 ruupiat (≈ 5,88 €, ≈ 6,58 $). Tallinnas maksaks sama umbes 29 €, ligi viis korda rohkem. Nägu on sile ja puhas ning žilett oli uus, nagu peab.
Esmaspäev, 26.10
Hommik algas tunnikese unise Pokharaga. Pärast hommikusööki otsustasime viiekesi minna vaatama Šiva kuju, siis koopaid ja Mägede muuseumi.
Teel Šiva juurde pidime peatuma, sest üks taksodest kuumenes üle. Peatuse tegime aga vaateplatvormil, kust avanes vist kogu reisi ilusaim panoraam: mäed, linn ja järv.
Kõige kõrgem tipp keskel on Annapurna II, 7937 meetrit. Tema vasakul õlal on Annapurna IV (7525 m) ja kaugemal vasakul Annapurna III (7555 m). Paremal seisab Lamjung Himal (6983 m) ja pildi vasakus servas paistab Machapuchare (6993 m). Annapurnad ja Lamjung on meist 40–44 kilomeetri kaugusel, Machapuchare 32. Järv all on Phewa ja paremal kaldal Lakeside, kus me ööbisime.
Šiva templis tundsime hinduismi juba inimeste kaudu. Palvetati, pandi viirukeid põlema ja tehti tohutul hulgal pilte.
Kuju on 15,5 meetrit kõrge ja istub valge stuupa otsas, nii et kokku tuleb 32,9 meetrit. Aluse ümber on 108 Šiva lingamit. Nepaalis on Šivast kõrgem ainult Kailashnath Mahadevi kuju.
Tagasiteel koobaste poole rääkisime pikalt taksojuhiga: kus ta elab, kas ta on kogu aeg tööl. Selgus, et ta elab samas linnas ja üürib kolmetoalist korterit 20 000 ruupia eest kuus (≈ 118 €, ≈ 132 $).
Koopad olid märjad ja õhku oli vähe, nii et üleliia aega me seal ei veetnud. Väljas ootas aga üks tore laiade kõrvadega koer. Temast tuleb selles loos veel juttu.
Gupteshwor Mahadevi koobas on 2057 meetrit pikk. Vastasoleva Davis Fallsi kose vesi voolab sellest läbi.
Viimane sihtpunkt oli Mägede muuseum. Seal on kogu Himaalaja info: kes ja millal on kõrgeimaid tippe üritanud ja vallutanud, milline oli varustus, millised kaardid. Rohkem kui tunniga me kõike läbi ei jõudnudki. Väga informatiivne ja huvitav, eriti meiesugustele mägedehaigetele.
Rahvusvaheline Mägede muuseum avati 5. veebruaril 2004. Selle rajas ja seda haldab Nepaali Mägironimisliit, maad on 100 ropanit ehk umbes 5 hektarit. Vitriinis on ka Šveitsi geoloogi Toni Hageni esimene matkaluba.
Enne tagasiteed peatusime muuseumi kohvikus, kus sain selle reisi seni parima toidu: spicy chicken dry. Kogemus käes, tagasisõit võis alata. Sõit maksis 1200 ruupiat (≈ 7,06 €, ≈ 7,90 $) inimese kohta: kaks taksot, kaks juhti, neli tundi nende aega.
Linnas saime uuesti kokku giidi Mukuga ja sõitsime kohaliku bussiga Tiibeti pagulaste asulasse kašmiirtooteid ja muid meeneid ostma. See on elamus, mida raha eest ei saa: kitsas, palav, aga väga lõbus. Kahe bussiga olimegi kohal ja viiekesi maksis see kokku alla euro.
Kohale jõudes tundsime kohe, et selles paigas on midagi erilist. Midagi teistsugust ja samas tuttavat: ootus, et kunagi saab kodumaale tagasi.
Tashilingi asula rajati 1964. aastal maale, mille andis Nepaali valitsus. Esimesi asukaid oli 804, 144 peret. Praegu elab seal 103 peret ja paljud töötavad asula vaibakojas.
Sallid, laudlinad, maskid ja kivid olid tõesti ilusad. Jätsime sinna omajagu raha: kaks kašmiirsalli maksid kokku 5500 ruupiat (≈ 32,35 €, ≈ 36,21 $). Käisime ka vaibapoes. Vaipu vaadates sain aru, kui kvaliteetne see töö on, aga kohe osta polnud võimalik. Selgus, et neid saadetakse ka Euroopasse. Eks näis, äkki on mõni neist kunagi ka Eestis.
Kui ringid tehtud, peatusime kohalikus kohvikus lassi ja kohvi peal. Samal ajal kui tellisime, tuli suurte kõrvadega koer ja heitis mu jalge ette magama. Kas see oli märk, seda näitab aeg.
Õhtul ootas meid Trip Pokhara juhi Baburami korraldatud tänuõhtusöök ja Nepaali õhtu Lakeside’i Boomerangi restoranis. Aitäh talle, see lahkus jääb meelde. Võtsin küüslaugunaani ja chicken tikka. Mulle maitses.
Pärast tegin veel pooletunnise ringi, et tunnetada öist Pokharat. Tahaks loota, et näeme veel. Homme lendame Kathmandusse, et veeta seal kaks päeva ja avastada uusi kohti.