Kathmandu

Teisipäev, 27.10

Päev algas Pokharas. Enne hotellist lahkumist tuli meid ära saatma ka meie giid Muku. Ilus ja südamlik käik temalt. Loodan, et kohtume veel. Kui ei, siis mälestused jäävad ja on, millest rääkida.

Relax, take it simple.

Hommikul käisin veel Phewa järve ääres. Täiskuu, paadid, kuumaõhupallid ja tõusev päike. Pokhara tänas mind, et seda kohta külastasime, ja andis tasuks sellise vaate.

Täiskuu oli eelmisel päeval kell 09.57. Sel hommikul oli Kuu 98,8 % valgustatud ja päikesetõusu ajal kell 06.17 veel 12 kraadi kõrgusel läänetaevas. Kuumaõhupalle lennutab Pokharas Balloon Nepal, ainus selline firma Nepaalis. Lend kestab umbes pool tundi, korvi mahub kuni kaheksa inimest. 2024/25 talvel maksis lend välismaalasele 150 dollarit (≈ 22 785 ruupiat, ≈ 134 €).

Kathmandus olime seekord Tiibeti linnaosas Boudhas. Väga intensiivne, aga meeldis rohkem kui reisi alguse Thamel. Hotell Dolmaling oli suurest stuupast umbes 400 meetri kaugusel. Kahene tuba maksis kahe öö eest kokku 17 285 ruupiat (≈ 102 €, ≈ 114 $).

Boudha stuupa on kuni 36 meetrit kõrge, Nepaali suurim sfääriline stuupa. Praegune ehitis on tõenäoliselt 14. sajandist, aga Newari kroonikad mainivad siin stuupat juba 5. sajandil. UNESCO maailmapärandisse kanti see 1979. aastal. 2015. aasta maavärin lõhkus torni. Stuupa avati uuesti 22. novembril 2016, remont maksis 2,1 miljonit dollarit ja kulus üle 30 kilo kulda.

Torni neljal küljel on Buddha kõiknägevad silmad. Küsimärki meenutav „nina“ on Nepaali number 1, ühtsuse märk. Kolmteist astet tähistavad kolmteist etappi valgustumiseni. Pärast 1959. aasta Tiibeti ülestõusu asusid stuupa ümber pagulased ja nüüd on siin üle 50 kloostri.

Stuupa ümber käiakse päripäeva ja ring viib mööda lõputust reast poodidest. Üks tore mees kutsus meid sisse ja viis teisele korrusele, ruumi täis antiiki. Õhk oli viirukisuitsust paks. See kombinatsioon mõjus nii, et lahkusin sealt messingist kujuga.

Lõvi hoiab käppa keral. Hiina valvurlõvide traditsioonis tähendab see isast lõvi ja võimu maailma üle. Tiibetis on lõvi lumelõvi, Tiibeti embleem, mis oli aastatel 1909–1959 müntidel, markidel ja lipul. Ta tähistab kartmatust ja rõõmu ning kannab Buddha trooni. Nepaalis kutsutakse templilõvisid singha.

Rahvast oli palju, palvetajaid palju, isehakanud gurusid samuti. Üks habemega „guru“ seletas budismist vaimustunud naistele elurattast. Mõlemad pooled nautisid. Ilmselt nii peabki.

Samas majas kanti suurte trummide ja pasunatega ette mantraid. Väga võimas elamus.

Elurattas hoiab ratast surmajumal Yama. Keskel on siga, madu ja lind: teadmatus, viha ja iha. Nende ümber on kuus olemasolu maailma jumalatest põrguni ja äärel kaksteist sõltuva tekkimise lüli. Väljaspool osutab Buddha kuule: rattast saab välja. Elurattast maalitakse peaaegu iga Tiibeti templi seinale.

Õhtusöögiks võtsin peatänava ääres koriandrikana ja sidruni-ingveritee, kokku 735 ruupiat (≈ 4,32 €, ≈ 4,84 $). Siis läksin pikemale jalutuskäigule. Valisin valgustatud peatänava, sest kõrvaltänavad olid pimedad ja esimesel õhtul polnud tahtmist sinna sukelduda. Esimene mulje: äge koht, teistmoodi, väga palju mootorrattaid.

Kui kell hakkas 20.30 saama, kiirustasid kõik minema. Tekkis tunne, nagu tuleksid nüüd kurikaelad ja võtaksid tänava üle. Aga see oli ilmselt ainult tunne.

Läksime varakult magama. Kell viis hommikul pidime valmis olema, et minna Everesti vaatama.

Kolmapäev, 28.10

Ilm oli selge. Kogu retk hotellist hotellini võttis kolm tundi.

Esimesena nägid mägesid need, kes istusid vasakul. Stjuardessid jagasid voldikut, et tippude nimed oleksid silme ees. Kui vasakpoolsed olid oma osa näinud, keeras lennuk ringi. Keeras nii, et meie, paremal pool, nägime mägesid veidi lähemalt. Kaamera pidi kohe valmis olema.

Avanes vaade. Milline massiiv ja milline võimsus. Everest seisis uhkelt, teistest kõrgemal. Esialgu tundus, et mäed nagu mäed ikka. Alles hiljem fotosid vaadates sain aru, et see on eriline paik. Temaga tahaks veel kohtuda.

Lend oli Buddha Airi U4-100, väljumine kell 06.15. Pilet maksis inimese kohta 42 470 ruupiat (≈ 249,76 €, 279,59 $), meid oli kaheksa. Lennuk oli ATR 72, registreeringuga 9N-ANZ. Kohast, kus Everesti pildistasin, oli tipuni 42 kilomeetrit. Everest on 8849 meetrit, Lhotse 8516, Makalu 8485 ja Cho Oyu 8188 meetrit.

Everest vallutatud, ootas meid täiesti uus kogemus.

Pashupatinath on Nepaali pühim Šiva tempel. Selle all voolab Bagmati, pruun ja aeglane, nagu poleks tal kuhugi kiiret. Jõkke laskuvad kiviastmed, ghatid. Neil astmetel lõpeb siinsete inimeste maine elu.

Jäime seisma ja vaatasime ühe inimese viimast teekonda.

Ta toodi morgist metallraamil. Siin püütakse lahkunu tuleriidale viia ööpäeva jooksul, nii et morgis oli ta tõenäoliselt vaid seni, kuni lähedased kokku said. Tasakesi tõsteti ta kaldale, alumistele astmetele, kus jõgi peaaegu jalgu puudutab. Linade varjus võtsid lähedased tal riided seljast. Keegi ei kiirustanud. Jalad kasteti Bagmatisse, keha pesti püha jõe veega. Siis tuli värv. Nägu ja pea kaeti punasega, sama punasega, millega siin õnnistatakse jumalaid ja elavaid. Lahkunule ei jäetud hüvasti. Teda õnnistati.

Oranž kate. Saialilled. Ümberringi pere, nii lähedal, et oleksime võinud käe välja sirutada.

Siis tõsteti ta bambusraamile, mis meenutas lihtsat redelit, ja kanti kiviplatvormile. Seal ootas juba puuriit. Kõik käis vaikselt ja kindlalt. Seda on siin tehtud sajandeid.

Ja siis tuli hetk, milleks ei saa valmis olla. Ta tõsteti riidale. Tuli süüdati.

Me lahkusime. Trepist üles minnes peatus ghati juures kiirabiauto. Sealt tõsteti välja järgmine. Üks teekond oli lõppemas, teine juba algas. Ring ei jäänud seisma ka hetkeks.

Olemine oli raske. Kodus peidame surma haiglaseinte ja kirstukaane taha. Siin põleb see päevavalgel, jõe kaldal, inimeste keskel. Tuhk läheb vette, mis voolab Gangesesse ja sealt ookeani.

Mõistus saab aru. Elu ja surm ei ole siin vastandid, vaid sama ringi kaks poolt. Süda vajab veidi rohkem aega.

Pashupatinath on Nepaali tähtsaim Šiva tempel Bagmati kaldal. Templi all olev Arya Ghat oli varem kuninglike ja kõrge seisusega hindude põletuspaik, lõuna pool asuv Bhasmeshwor Ghat on kõigile. Lahkunu pestakse Bagmati veega ja mähitakse kollasesse või oranži kangasse. Punane pulber on tõenäoliselt abir. Sellega õnnistatakse jumalaid ja elavaid ning see tähistab elu ja õnne. Abielunaisele võidakse panna sindoori. Riida süütab tavaliselt vanim poeg, alustades pea juurest. Hindu tava järgi põletatakse lahkunu ööpäeva jooksul, tuhk läheb Bagmatisse, mis jõuab Kamala ja Kosi kaudu Gangesesse. Enne ghatile jõudmist tuleb lahkunu registreerida, tasu on 200 ruupiat (≈ 1,18 €, ≈ 1,32 $).

Välismaalasele maksab Pashupatinathi päevapilet 1000 ruupiat (≈ 5,88 €, ≈ 6,58 $). Nepaali ja India kodanikud saavad tasuta. Pilet ei ava peatemplit, sinna lastakse ainult hindusid. Teised näevad templit üle jõe, idakaldalt. Piletiraha saab Pashupati Area Development Trust (PADT), 1987. aasta seadusega loodud fond. See hoiab korras UNESCO pärandiala templeid, korraldab igapäevast jumalateenistust ja matuseid ning peab vanadekodu. 2020. aasta seisuga kulutas fond aastas umbes 130 miljonit ruupiat taastamisele, aedadele, palverändurite ootekohtadele ja Bagmati kaldakindlustuse ettevalmistamisele. Kathmandu Posti järgi oli fondi aastatulu 2023. aastal 750 miljonit ruupiat, kuid paljud 2015. aasta maavärinas kahjustatud templid olid endiselt parandamata. 2009. aastal maksis pilet 500 ruupiat, enne seda 250.

Pashupatinathist kõndisime otse kõige mürarikkamale tänavale. Signaalid, mootorrattad, müüjate hõiked. Elu, täie häälega.

Majade ees, käe kaugusel uksest, olid tänavakivide sees messingist lootosed. Punase pulbri ja riisiteradega kaetud. Newari keeles on see pikhaalakhu, maja kaitsejumala kivi. Teda kummardatakse kui Kumarit, Gangat või Kshetrapal Bhairavi, maja valvurit. Hommikuti toovad maja naised sinna oma anni, enne kui templisse lähevad. Uue maja ehitamisel pannakse kivi alla vaskmündid.

Jõe ääres põles inimene. Paarsada meetrit eemal õnnistati läve. Siin on jumal ka jalge all.

Oli lõunaaeg ja astusime sisse väikesesse tänavasöögikohta, kus pakuti momosid: Nepaali pelmeene, kõrval vürtsikas achar. Maitsvad olid. 7 momot ja Pepsi maksid kokku 190 ruupiat (≈ 1,12 €, ≈ 1,25 $). Elamus jällegi.

Teel jäi ette koht, kus pressiti värsket ananassimahla. 100 ruupiat (≈ 0,59 €, ≈ 0,66 $). Olematu hind suurepärase maitse eest.

Neljapäev, 29.10

Ja ongi käes aeg Nepaaliga hüvasti jätta. Varahommikune jalutuskäik Boudha tänavatel veenis mind veelgi rohkem, et üle aja ma siia jääda ei tahaks. Käidud ja nähtud.

Rahvusvahelisse lennujaama viisid meid kaks tellitud bussi, 450 ruupiat inimese kohta (≈ 2,65 €, ≈ 2,96 $), kokku 14 × 450 = 6300 ruupiat. Sealt lendasime edasi Delhisse.

Enne tuli läbida terve rida kontrolle. Kõigepealt sissepääsu juures, siis piletikontroll. Äraantav pagas valgustati läbi enne check-ini, varem edasi ei lastud. Check-inis vaadati üle India viisa ja aeti näpuga järge, et miski ei erineks. Kõige kiiremini läks piiril pileti- ja passikontroll, aga see polnud veel kõik. Pardakaardilt puudus üks tempel ja selle jaoks oli eraldi inimene. Enne lennuki ust veel üks koti läbivaatus ja läbiotsimine, et keegi poleks lennujaamast metallasja kaasa haaranud.

IndiGo lennuk väärib aga kiitust: puhas, stjuardessid noored ja väga agarad tüdrukud. Hea tase.