Neljapäev, 29.10
IndiGo lend Katmandust Delhisse kestis tund ja kakskümmend minutit. Täpne, rahulik, ilma ühegi üllatuseta. Hiljem mõtlesin, et see jäi järgmise kahe päeva viimaseks asjaks, mis käitus nii, nagu oskasin oodata.
Paberid olime enne lendu korralikult täitnud. Alates juuni lõpust nõuab India igalt saabujalt Air Suvidha 2.0 tervisedeklaratsiooni: Kongo DV-s ja Ugandas levib Ebola ja riik tahab teada, kus sa viimased kolm nädalat käinud oled. Keegi seda ei küsinud. Deklaratsioon jäi telefoni nagu kiri, mis sai kirjutatud, aga mida keegi ei avanud.
Tellitud buss oli olemas, lihtsalt mitte seal, kus meie. See oli end parkinud kuskile kaugemale ja me ootasime, kuni bussijuht meid üles leiab ja kohaliku bussiga parklasse sõidutab. Vahepeal ilmus välja mees, kelle ametit ei osanud keegi määrata, ja käskis meil end sik-sak-piirete vahele rivistada. Milleks, ei saanud keegi aru. Pooled läksid, pooled jäid seisma ja mees vaatas mõlemaid ühesuguse rahuloluga. India oli end tutvustanud.
Lennujaamast välja sõites võttis aga ohkama. Laiad teed, viaduktid, klaasfassaadid: infra, mida mõni Euroopa pealinn kadestaks. Mida lähemale kesklinnale, seda enam muutus ohkamise toon. Teel oli ametlikult kolm sõidurada, tegelikult viis või kuus, olenevalt sellest, kui julge oli parasjagu kõrval sõitev buss. Autod, bussid, mootorrattad, rikšad, käsikärud ja vanker, mille ees sammus härg, kotiriie seljas.
Numbrid seletavad seda vaid osaliselt. Delhis on registreeritud 8,41 miljonit mootorsõidukit, kaks kolmandikku neist kaherattalised. Rajamärgistus on paljudes kohtades kulunud või puudub sootuks. Härgi enam ei loendata, kuid veel 2000. aastate keskel oli linna statistikas kirjas ligi 400 härjavankrit. Mõni neist on ilmselt siiani teel.
Kogu see liikumine toimub linnas, kus elab hinnanguliselt 23,4 miljonit inimest. See on umbes seitseteist Eestit. Maailmas on suurem ainult Shanghai ja ÜRO prognoosi järgi saab Delhist umbes 2028. aastaks maailma suurim linn.
Ööbisime Paharganjis, New Delhi raudteejaamast viie minuti jalutuskäigu kaugusel. Hotell kandis uhket nime Singh Empire. Impeeriumist oli alles nimi. Selline koht, kus sai olla, aga mitte midagi suursugust. Abilisi oli seevastu külluses: iga trepi ja ukse juures keegi, kes tahtis kotti tassida, teed näidata või lihtsalt olemas olla.
Helikindlust tubade vahel ei olnud. Kui naaber duši all käis, tundus, nagu peseks ta end minu vannitoas. Aken oli, seda pean ausalt tunnistama. Kui selle avasid, vaatas sulle vastu naabermaja sein, peaaegu käeulatuses. Projekteerijana oskan sellist lahendust hinnata: avatäide olemas, valgus ja vaade puuduvad.
Paharganj on olnud seljakotirändurite kvartal alates 1970. aastatest, kui siit jooksis läbi nn hipirada. Raudteejaam tõi odavad hotellid ja odavad hotellid tõid rändurid. Katmandu Thameli vend, ainult valjem.
Meie neljateistkümneliikmelisest seltskonnast läks kaksteist Puuluubi kontserdile. Hiiu kannel ja luuperid kõlasid Lõuna-Delhis, The Piano Mani džässiklubis Malviya Nagari Eldeco Centre’is. Sama duo esines kuu algul Viljandis Pärimusmuusika Aida lõikuspeol. Vaevalt saab Indias midagi viljandilikumat juhtuda.
Mina ja Aivar läksime toidukohta otsima. Google Maps hakkas juhatama, kuid täiesti arusaamatul kursil: toidukoht oli 150 meetri kaugusel, Maps pakkus ligi kilomeetrist ringi.
Indian Grill Restaurant pakkus aga suurepärase toiduelamuse. Tandoori ahjus küpsetatud kana, küüslaugu-naan ja kohalike vürtsidega chicken tikka masala, mille kana tuli samuti tandoorist. Seda kirjutades hakkab suu vett jooksma.
Sealt liikusime edasi Connaught Place’i. See valgete sammaskäikudega ringikujuline kaubanduskvartal valmis aastatel 1929–1933 ja arhitekt Robert Tor Russell võttis eeskujuks Bathi Royal Crescenti Inglismaal. Kaks kontsentrilist ringi, keskel park, ringide vahel kiirtena hargnevad tänavad. Nime sai kvartal Connaughti hertsogi järgi. Aivar jäi oma asju vaatama. Minul oli kõht veel täis, nii et uitasin sihitult poest poodi.
Õhtul hakkas sadama. Piisavalt, et väljas mitte olla. Pidin aga hotelli tagasi jõudma. Maps juhatas mind esialgu läbi New Delhi raudteejaama. Seisin seal, jalad läbimärjad, juustest tilkus vihma, ja vaatasin seda hullust. Kes tuli, kes läks. Suurem osa parklast oli pime.
Jaama esimene perroon valmis 1926. aastal, ametlikult avati jaam 1956. Täna on perroone 16, iga päev läbib jaama 350–400 rongi ja umbes pool miljonit reisijat. Sel aastal saab jaam saja-aastaseks ja käib suur ümberehitus. Jaamahoonesse ma ei läinud. Seal magasid ja ootasid inimesed, keda oli rohkem, kui olin kunagi ühes kohas näinud.
Valisin teise tee: üle silla, läbi tunneli, üle magavate inimeste ja pori. Vihm oli selleks ajaks jõudnud oma tippu ja hea oli, et mul olid osaliselt matkariided seljas. Sillal jäin seisma ja vaatasin raudteede tohutut massi enda all. Nagu filmis. Ma ei olnud selleks valmis. Aga ma olin siin.
Lõpuks jõudsin hotelli. Siis sai otsa ka telefoni aku.
New Delhi raudteejaama numbreid on raske seedida. Pool miljonit reisijat päevas on üle kolmandiku Eesti rahvastikust. Pühade ajal tõuseb see 700 000-ni, see on rohkem, kui elab Tallinnas ja Tartus kokku. Jaamas on 16 perrooni ja 20 rööbasteed, iga perroon võtab päevas vastu 13–23 rongi. Paharganji poolel viib rööbaste kohal 442 meetri pikkune jalakäijate sild.
Perroonidele mahub raudtee andmetel korraga 48 000 inimest, igale 3000. Mida tähendab, kui rohkem tuleb, näitas 15. veebruar 2025: Kumbh Mela palverändurid tormasid rongidele ja vähemalt 18 inimest sai surma.
Praegune ümberehitus maksab 2469 krorit ehk 24,7 miljardit ruupiat (≈ 232 mln €, ≈ 260 mln $). Tööd kestavad 45 kuud ja peaksid valmima 2029. aasta jaanuaris. Perroone ehitatakse ümber neljas järgus, et rongid saaksid kogu aeg edasi käia.
Ja see on ainult üks jaam. India raudtee veab päevas keskmiselt 23 miljonit reisijat umbes 13 200 rongiga. See on peaaegu terve Austraalia rahvaarv, iga päev uuesti.
Mausoleum valmis 1570. aastal. Selle lasi ehitada Humayuni lesk Bega Begum ja see oli India poolsaare esimene suur aedhaud. Hiljem sai sellest eeskuju Taj Mahalile. Hauas puhkab üle 150 Mughali dünastia liikme, mistõttu kutsutakse seda ka mogulite ühiselamuks.
Kujudel on oma loogika. Plaan kannab pärsiakeelset nime hasht bihisht ehk kaheksa paradiisi: keskel kaheksanurkne kamber Humayuni kenotaafiga, selle ümber kaheksa ruumi. Ruudu nurgad on tahutud, nii et hoone paistab kaheksanurksena. Kokku on plaanis 124 võlvitud kambrit. Aed on veekanalitega jaotatud neljaks: tšahar-bagh, islami paradiisiaia kujutis maa peal.
Väravate kuuenurksete tähtede keskel on lootoseõis. Kaks vastastikku asetatud kolmnurka on tuttav märk juudi, kristlikus ja islami traditsioonis, lootos aga hindu ja budistlik sümbol. Ühe kivikaunistuse sisse mahuvad kõrvuti mitu usku.
Aega jäi veel üle ja Sunder Nursery pargis asuvas Cortasso kohvikus saime selle reisi parima cappuccino. Juurde banaani-šokolaadikeeks, mis on, nagu hiljem selgus, maja üks tunnusküpsetisi. Ka teiste koogid olid võrratud, mõni lausa selline, mis annab silmad ette kõigele seni kogetule.
Siis sõitsime Vanasse Delhisse. Oi jummel, mis põrgu. Vihm ja porised tänavad võimendasid kogu seda drastilist pilti. Kerjused. Lapsed, kes jooksid sinuga kaasa, mõni rippus käe otsas. Töökoda, kus tööriistade vahel elasid kitsed, kanad ja muud koduloomad. Poemüüjad, kes ootasid ainult seda, et sa neile otsa vaataksid.
Meie lõuna maksis kokku 1700 ruupiat (≈ 16,00 €, ≈ 17,91 $). Proportsioonid on paigas. Sõime Gumbad Café’s, katuserestoranis otse mošee 3. värava vastas, kust avaneb vaade Jama Masjidile. See oli reisi teine suurepärane toiduelamus: tandoori kana, paneer tikka ja küüslaugu-naan, laual rohelised mosaiikplaadid ja idamaine muster.
All tänaval oleks saanud kõhu täis 20 ruupiaga (≈ 0,19 €, ≈ 0,21 $). Mošee esimese värava vastas algab Matia Mahali basaar, kus grillidelt tõuseb kebabi lõhn, suurtes pottides haudub biryani ja taldrik nihari’t maksab umbes 50 ruupiat (≈ 0,47 €, ≈ 0,53 $). Ilmselt oleks aga kohalikud bakterid meie omadega kiiresti selgeks teinud, kes on võimsamad.
Väikesed kitsad tänavad. Uskumatute nikerdustega aknad ja võred. Milline käsitöö, ja just sellises kohas. Rotte siin ei näinud, neid nägin hommikul hotelli juures jalutades. Saatjaks uriinilõhn ja viiruk. Palo Santo lõhn tuletas meelde, et kodus põleb sama puu. Kodune ei peida aga ebameeldivat lõhna, vaid puhastab.
Päev jõudis õhtusse ja plaanitud India Gate’ist sõitsime lihtsalt mööda. 42-meetrine kaar on Edwin Lutyensi projekteeritud mälestusmärk umbes 74 000 India sõdurile, kes langesid aastatel 1914–1921 Esimeses maailmasõjas ja kolmandas Inglise-Afganistani sõjas. Kaarele on raiutud üle 13 000 nime. Järgmisel korral kindlasti.
Enamik läks samasse Connaught Place’i, kus eelmisel õhtul juba käisime, ja sai tunda India poekultuuri. Poodi sisenedes tuli kohe kaasa teenindaja. Ta ei olnud tüütu, vaid lihtsalt olemas, kui teda vajasid. Head ja kvaliteetsed materjalid. Hinnad India mõistes kallid, Eestiga võrreldes odavad.
Aivariga tulime sealt tagasi rikšaga. Hotellini umbes 20 minutit ja 100 ruupiat (≈ 0,94 €, ≈ 1,05 $). Väga tore ja südamlik juht, siiras inimene, kes ootas, kuni me lahkusime. Nii on hea ära minna, et siis tagasi tulla.
Laupäev, 31.10
Lend AY122 Delhist Helsingisse väljus kell 07.50, lennuk Airbus A330-300.
Koht, mida polnud
Tagasilennuks ostsin koha 51L juba 25.11.2025, ligi aasta ette. See on akna all väljapääsurea koht, kus jalad saab sirgu. Mõlema suuna kohad (51A ja 51L) maksid kokku 98,03 €.
Vahepeal muutis Finnair liini plaani. Oktoobri lõpu lendudele pidi tulema A350, lõpuks lendas A330-300. Lennuk vahetus ja minu koht kadus broneeringust. Asemele pandi 36G. Selles reas on jalaruumi küll natuke rohkem kui tavareas, aga koht on keskploki keskel, naaber mõlemal pool, vahekäiku pääseb ainult kellestki üle ronides.
Proovisin päev enne lendu Finnairi chatis koha tagasi saada. Esimene agent lubas selle ära parandada, aga chat sulgus enne lõppu. Teine ütles, et 51L on juba kinni, ja andis tagasimakse vormi. Miks koht muutus, sellele vastust ei tulnud.
Delhi letis kehitati õlgu. Teenindaja arvates poleks ma seda kohta aasta ette saanudki osta. Kinnituskiri on mul siiski olemas. Ees on üheksa ja pool tundi.
Aasta ette planeerimine pidi just sellise asja ära hoidma. Selles osas olen Finnairis pettunud. Kodus tuleb veel kirjutada taotlus, et makstud koha raha tagasi saada.
Udu laes
Enne õhkutõusu hakkas laeavadest tulema valget auru. See polnud suits ega desinfitseerimine, vaid tavaline udu.
Maas jahutab lennuki kliimaseade välisõhu tugevalt maha ja puhub selle salongi. Delhis oli hommikul kell 7.30 õhk 19 °C ja kastepunkt 18 °C. Suhteline niiskus oli üle 90 %, lennuväljal oli udu ja nähtavus 1,5 km. Kui külm õhk niiske salongiõhuga seguneb, langeb segu alla kastepunkti ja veeaur muutub nähtavaks piiskadeks. Täpselt nagu hingeõhk külmal päeval.
Udu kaob ava juures sekundi-paariga, kui õhk uuesti soojeneb. Pärast tõusu on välisõhk kuiv ja külm, salong kuivab ning udu enam ei teki. Sama nähtust kohtab sagedamini troopikas ja niisketel suvepäevadel. Päris suitsul oleks lõhn.
325 km/h
Istme ekraanil oli õhkutõusu ajal kiirus 325 km/h. See on 90 meetrit sekundis ehk umbes 175 sõlme. Rattad tulid maast tõenäoliselt veidi aeglasemalt lahti: sarnase suuruse ja kaaluga A340 tõuseb õhku umbes 290 km/h juures. Ekraan uueneb mõnesekundilise viitega ja lennuk kiirendab ka pärast õhkutõusu, nii et 325 oli näit esimestel sekunditel õhus.
Üle Türkmenistani
Kirjutan seda 11 kilomeetri kõrgusel Türkmenistani kohal. Aknakohta ma ei saanud. Istun keskel, naaber mõlemal pool. Ehk polnudki akent vaja. Kõik, mida vaadata, on niigi sees.
Kõrvus mängib Finnairi meediavalikust Ludovico Einaudi. Klaver, mis ei kiirusta kuhugi. See on nagu sild tagasi tsivilisatsiooni, kus kehtivad teised reeglid, kord ja rutiin.
Kodus keeran kella kolm ja pool tundi tagasi. Lend annab mulle aega juurde. Need tunnid ei ole minu omad. Need kuuluvad Evale ja Karl Villemile, kes olid kaks nädalat ilma minuta, et üks hull mägede sõltlane saaks minna sinna, kus teda toidetakse. Olen selle eest tänulik.
Matkariided, millest mõnda kandsin algusest lõpuni iga päev, lähevad pesumasinasse. Viiruk, tolm ja Delhi vihm tulevad neist välja. Mälestused mitte. Nende läbiseedimine võib kesta sama kaua, kuni jõuan siia järgmine kord. Siis juba koos nendega.
Pashupatinathis nägin, et ring ei jää seisma. Nüüd tean, kus on minu ringi keskpunkt.
Mitte mäel.