Teel

Neid ridu kirjutan lennukis Gruusia kohal. Seal käisin viimati mägedes matkamas ja ammutasin Kahheetia võrratuid vaateid. Sellest on möödas aastaid, aga kutse midagi sellist uuesti ette võtta jõudis jälle kohale. Seekord Nepaalis.

Paar kuud tagasi vaatasin sealseid apokalüpsist meenutavaid mudalaviine ja mõtlesin, et seda reisi ei tule. Vähemalt mitte Nepaali. Olukord paranes ja me muutsime ainult ühe asja: bussisõidu mägiteel vahetasime lennu vastu.

Finnair väljus Tallinnast kell 15.35. Istekoha 51A varuväljapääsu reas valisin varakult, et saaks jalgu sirutada. Kõrvale istus aga naisterahvas, kellel oli kaalu rohkem kui pikkust, ja nii vastandus jalgade vabadus ülemise otsa kokkusurumisele. Enne Delhis maandumist pihustati salongi putukatõrjevahendit.

Kaheksa tundi hiljem olin Delhi T3 terminalis. Ees ootasid mitu turvakontrolli ja üleminek teise terminali. Kena oli näha, et osa töötajaid lihtsalt oli. Vähemalt neil oli kus olla, sest India ülerahvastatud keskkonnas poleks mujal kindlasti mõnusam. Indiaga tutvun hiljem põhjalikumalt.

Hommikusöögiks võtsin paneer tikka, lassi ja topelt-cappuccino. IndiGo lennul Kathmandusse magasin veidi, et olla valmis Nepaali imepärast maailma vastu võtma. Kathmandus maksin piiril viisa eest 30 dollarit (≈ 4560 NPR, ≈ 27 €).